õigekeelsus

From Wiktionary, the free dictionary
Jump to navigation Jump to search

Estonian

[edit]

Etymology

[edit]

õigekeelne +‎ -us

Pronunciation

[edit]
  • IPA(key): /ˈɤi̯ɡ̊eˌkeːlsus/, [ˈɤi̯ɡ̊eˌkeːlsus]
  • Rhymes: -eːlsus
  • Hyphenation: õi‧ge‧keel‧sus

Noun

[edit]

õigekeelsus (genitive õigekeelsuse, partitive õigekeelsust)

  1. (linguistics) orthology

Declension

[edit]
Declension of õigekeelsus (ÕS type 9/katus, no gradation)
singular plural
nominative õigekeelsus
accusative nom.
gen. õigekeelsuse
genitive
partitive õigekeelsust
illative õigekeelsusesse
inessive õigekeelsuses
elative õigekeelsusest
allative õigekeelsusele
adessive õigekeelsusel
ablative õigekeelsuselt
translative õigekeelsuseks
terminative õigekeelsuseni
essive õigekeelsusena
abessive õigekeelsuseta
comitative õigekeelsusega
Declension of õigekeelsus (ÕS type 11/harjutus, no gradation)
singular plural
nominative õigekeelsus
accusative nom.
gen. õigekeelsuse
genitive
partitive õigekeelsust
illative õigekeelsusse
õigekeelsusesse
inessive õigekeelsuses
elative õigekeelsusest
allative õigekeelsusele
adessive õigekeelsusel
ablative õigekeelsuselt
translative õigekeelsuseks
terminative õigekeelsuseni
essive õigekeelsusena
abessive õigekeelsuseta
comitative õigekeelsusega

Derived terms

[edit]